Skip to content
The Chat Archive
gpt-3.5-turbo-0613· OpenAI WildChat-4.8M (AI2)

Lugege läbi Tiiu Kuurme tekst “Kasvatus”. Kirjutage selle ülesande alla üks küsimus, mis…

  1. User

    Lugege läbi Tiiu Kuurme tekst “Kasvatus”.

    Kirjutage selle ülesande alla üks küsimus, mis teil loetu käigus tekkis.

    “Kasvatus – teadlik, sihipärane suhe ning tegevus teise inimese arengu suunamiseks ja toetamiseks. Laiemas tähenduses on kasvatus ühiskondlik-kultuuriline praktika, mis tegeleb järglaste ettevalmistamisega eluks teatud ühiskonnas ja kultuuris. Kasvatus on üks kasvatusteaduse põhimõisteid ning -termineid. Termin kasvatus eristub terminist haridus lisaks eesti keelele ka nt saksa, soome ja vene keeles. Inglise ja prantsuse keeles hõlmab üks termin (ingl education; pr éducation) nii terminiga kasvatus kui ka terminiga haridus tähistatavat. Kasvatuse vajalikkus on tingitud inimese arengu eripärast. Nimelt vajavad inimesed lapsepõlves võrreldes teiste elusolenditega pikalt välist abi ning kaasasündinud instinktide tugi on vähene. Sellest tuleneb vajadus teadlikult suunata eluks tarvilike oskuste ja võimete omandamist. Eri aegadel ning eri inim- ja ühiskonnakäsitusest lähtuvalt on kasvatust kui mõistet ja terminit määratletud erinevalt. Ka tänapäeval puudub kasvatusel ühtne ja üldtunnustatud definitsioon. Kasvatusel on eri vaatepunktidest lähtuvaid määratlusi mitmesugustes distsipliinides: filosoofia, psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia, religiooniteaduste jms kontekstis. Samuti on kasvatust erinevalt tõlgendatud kasvatusteaduse raames. Fundamentaalseteks kasvatusega seotud küsimusteks, millest lähtuvad nii kasvatuspraktikud kui ka uurijad, on järgmised: 1) milline inimene on? (küsimus inimkäsitustest); 2) milline peaks inimene olema? (küsimus ideaalist ja eesmärgist). Käsitused lapse ja tema arengu olemusest on ajalooliselt tekitanud kaks vastandlikku arusaama: a) laps kui puhas leht ehk tabula rasa; b) laps, kel on kaasasündinud potentsiaalid, mis tuleb kasvatuse abil vabastada. Esimene käsitus seostub inglise filosoofi John Locke’i (1632–1704) arusaamaga inimesest kui sünnipäraselt puhtast, n-ö tühjast teadvusest. Teine käsitus seostub Lääne kultuuriruumi ühe kauaaegse arusaamaga, mille järgi inimese ülesanne on saada selleks, kes ta juba potentsiaalselt on. Seega on kasvatuse mõiste ambivalentne. Ühelt poolt nähakse kasvatust (analoogiliselt käsitööga) kui tegevust soovitud tulemuse nimel: kasvataja vormib inimest nn õigete meetodite abil plaanipärases tegevuses kindla eesmärgi alusel. Kasvandikku käsitletakse vormitava toormaterjalina, millest kasvatuse abil midagi tehakse. Kasvandikult eeldatakse käsutäitmist ja kuulekust. Teiselt poolt on kasvatust mõistetud kui kasvamise saatmist, kasvada aitamist. Sel juhul lähtutakse inimese arengust kui sisemistele seaduspärasustele alluvast protsessist, milles kasvatus peab vabastama inimeses olemasolevad potentsiaalid (sks er-ziehen ‘esile tooma’). Kasvatus on arenevate võimete ja eelduste toetamine, dialoogiline suhe ning vastus lapse arenguvajadustele. Nn kasvamise saatmine tähendab soodsate tingimuste loomist inimese loomulikele arengupüüdlustele ning takistuste eemaldamist kasvuprotsesside teelt. Tänapäeval tunnustatud määratlustes domineerib arusaam kasvatusest kui sihipärasest mõjutamisest vastavalt kasvataja seatud eesmärkidele. See seondub uusajast alates levinud mehhanitsistliku maailmapildiga. Selle kõrval on aga levinud lapsest lähtuv lähenemine kasvatusele, milles keskseks põhimõtteks on arenguliste seaduspärasuste ja lapse isiksusega arvestamine. Humanistlik kasvatuskontseptsioon sisaldab nii inimisiksuse kui tervikuga arvestamise põhimõtet (intellekt, tunded, tahe) kui ka iseseisva, vastutusvõimelise isiksuse kujunemise põhimõtet. Kasvatust on käsitatud ka aedniku- ja taimemetafooride kaudu, nt fraas kasvada laskmine (sks Waschen lassen), või soovitud sellest üldse vabaneda (antipedagoogika). Kasvatuseesmärgid tulenevad kasvatuse ühiskondlik-kultuurilisest funktsioonist, milleks on uue põlvkonna kujunemine ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeteks. Püütakse saavutada valmisolekut olemasoleva ühiskondlik-kultuurilise pärandi säilitamiseks ja samal ajal ka uuendamiseks. Indiviidi tasandil tähendavad kasvatuseesmärgid kasvandiku selliste isiksuseomaduste arendamist, mis tagaksid toimetuleku ja eneseteostuse. Peamisteks kasvatuseesmärkide dimensioonideks on järgmised: a) indiviidi isikliku õnne ja eneseteostuse ning teiselt poolt kasvatuse ühiskondliku funktsiooni vahekord; b) olemasolevate kultuuriliste, poliitiliste, religioossete jm tõekspidamiste taasloomise ehk reproduktsiooni ning teiselt poolt kultuurilise uuenemise ehk representatsiooni vahekord. Kasvatuseesmärgid esinevad kas alateadlikult ja varjatult või avalikult ja ametlikult (viimase näiteks on riiklikud õppekavad). Seejuures toetutakse vastavas kultuuris ja ühiskonnas omaksvõetud inim- ja lapsekäsitusele, samuti arusaamale inimideaalist, mida kasvatusega püütakse saavutada. Ettekujutus soovitavatest isikuomadustest ja käitumisest on seotud ajastule iseloomulike väärtuste ning võimustruktuuridega (nt eeldatakse demokraatliku ühiskonna kodanikult teistsuguseid omadusi kui totalitaarse ühiskonna kodanikult). Kasvatuseesmärgid sisaldavad reeglina väärtuselist ning eetilist mõõdet, kuna kasvatajal on olemas kultuuriliselt aktsepteeritud teadmine heast ja halvast. Seega on igasugune kasvatus alati ka väärtuskasvatus. Kasvatus kui protsess teostub osapooltevahelises vastasmõjus ehk sotsiaalses interaktsioonis. Protsessis sisalduvad kasvataja rakendatavad tegevused ning selle määravad kasvataja eesmärgid ja kujutlused soovitud tulemusest. Siiski ei ole kasvatusprotsess kunagi täiesti plaanipärane, kuna kasvataja ei saa olla kindel, et läbiviidud tegevustel on soovitud tulemused. Kasvatus võib seega olla ka iseeneslik ehk teostuda eelnevalt määratletud eesmärkidest erinevas suunas või hoopis ilma eelnevalt seatud eesmärkideta. Kasvatusprotsess sisaldab paljusid eri tegevusi: informeerimine, seletamine, õpetamine, kiitmine, juhatamine, piiride seadmine, suunamine, tunnustamine, keelamine, innustamine jne. Üldistatult on kasvatusprotsessi osadeks: a) arengutingimuste loomine – teadlik keskkonna kujundamine kasvandiku arenguvajaduste arvestamiseks ning arengupotentsiaali avaldumiseks; b) sotsialisatsioon – keskkonnapoolne mõju kasvandikule (lapsele), mille käigus kasvandik omandab üldtunnustatud väärtused, normid, hoiakud, kombed, uskumused ning üldaktsepteeritud käitumisviisid; c) interaktsioon – kasvatus eeldab vähemalt kahe inimese vahelist mõjusuhet (See on loomult ebasümmeetriline, kuna kasvataja ja kasvandiku võimed ja kogemused ei ole võrdsed. Seega on kasvatus seotud võimuküsimustega. Mõjusuhe on vastastikune, laps kujundab ja mõjutab ka täiskasvanut.); d) sihipärane mõjutamine – kasvatuseesmärkidest lähtuv kasvataja positsioon ja tegevus ning tema loodud vaimne atmosfäär; e) kultuuriliselt väärtuslikuks ja ühiskondlikult vajalikuks peetava sisu transformatsioon ehk ülekanne.”

  2. Assistant

    Milline on kasvatuseesmärkide suhe kasvatuse ühiskondlik-kultuurilise funktsiooniga?